Miks on vajalikud tähtajalistel lepingutel ennetähtaegse lõpetamise leppetrahvid

, Artjom Koldushko

Mitte, et ma fikseeritud hinnaga pakette propageeriks. Pigem vastupidi. Olen veendunud, et börsihind on õiglasem ja kokkuvõttes ka odavam. Aga, et asjast huvitatu elektrimüüjast aru saaks, siis siinkohal mõned argumendid, miks on vajalikud tähtajalistel lepingutel ennetähtaegse lõpetamise leppetrahvid.

 

Elektrimüüjad saavad osta hulgiturul turul elektrienergiat fikseeritud hinnaga kindlaks perioodiks vaid nn „take or pay“ põhimõttel. Elektrihind pikaajaliste lepingute puhul võib NordPooli turupiirkonnad muutuda aga väga suures diapasoonis suhteliselt kiiresti – näiteks 2013 aasta süsteemihind oli 2008 aasta juunikuus ligi 70 €/MWh, 2012 aasta veebruaris 43,1 €/MWh, ent 2012 juunikuus 36,1 €/MWh.

Elektrimüüjate marginaal, mille arvelt kaetakse tegevuskulusid aga on suurusjärgus 1-3 €/MWh (ehk umbes 2,5 %). Seega sõltuvalt ajast, mil võetakse kohustusi võib turuhind liikuda hõlpsasti rohkem kui võimalik müügimarginaal. Seetõttu on sellised lepingu lõpetamise trahvid kasutusel kõikidel Eesti elektrituruga sarnastel hästi toimivatel Põhjamaade elektriturgudel – Soomes, Rootsis, Norras jne.

Lepingu ennetähtaegse lõpetamise trahvi sisuline eesmärk on tagada, et klient ei vahetaks tarnijat hinnapaketis garanteeritud hinnaga müügiperiood jooksul. Trahvi eesmärk ei ole teenida lisaraha, ega trahv ei ole ka 100% garantii võimalike kahjude katteks, mis paketi vahetusest siiski võivad tekkida.

 

Lepingu lõpetamise riski võivad enda kanda võtta vaid eriti suured elektrimüüjad, kes saavad riskida ka suure võimaliku kahjumiga elektrihindade muutuse korral, kuna elektrimüüja saab teha lõpetamistasuta fikseeritud hinnaga müügi puhul vaid kaks valikut oma hinnariskide juhtimises:

1)      Kas osta siiski elekter endale ära tagatiseks ning riskeerida sellega, et kui hind odavneb, peab elektrimüüja endiselt ostma kallima hinnaga elektrit, ent kliendid saavad vahetada odavama turuhinnaga paketile.

2)      Mitte osta elektrit riskide maandamiseks ning riskeerida sellega, et müüakse kliendile fikseeritud hinnaga, ent samal ajal turuhinna tõustes ei pruugi fikseeritud hinnast madalama hinnaga elektrit enam oma müügikohustuste tagamiseks saadaval olla.

 

Eelnevast tulenevalt, kui elektrimüüja ei saa oma müügiriske maandada, on tulemuseks:

1)      kõrgemad fikseeritud hinnad elektritarbijatele, kuna elektrimüüjad peavad hinnastama fikseeritud hinnaga tooteid piisavalt palju turuootustest kõrgemalt, et oleks võimalik turuhinna muutudes jääda plussi (Eesti Energia näide, kus varasemad odavaimad 3 aastased lepingud muutusid kalleimateks)

2)      väiksem konkurents elektrimüügis, kuna ka suure marginaaliga hinna fikseerimine ei pruugi olla väiksematele elektrimüüjatele piisav kaitse, kuna turuhind võib liikuda väga kiiresti (Eesti Gaas, Imatra Elekter, VKG näited), mis omakorda vähendab hinnasurvet fikseeritud hinnapakettide pakkumisel

3)      keerukamad pakkumised tarbijatele, kus lepingu lõpetamistasu asemel palutakse allahindlusi garanteeritud hinnaga müügiperioodi lõpus, ent jooksvalt peavad maksma kliendid kõrgemat hinda

4)      ebastabiilsem elektrimüüjate turg, kus riski võtnud elektrimüüjad võivad ebasoodsate turuhinna liikumiste puhul muutuda maksejõuetuks ning nad ei suuda tagada lubatud elektrihinda oma klientidele

 

Kokkuvõttes annaks ennetähtaegse lepingu lõpetamise leppetrahvi võimaldamine klientidele suurema ja selgema valiku ning parema elektrihinna, kuna see suurendab konkurentsi ning võimaldab alandada elektrimüüjate müügimarginaale.

 

Vahur.Kukk@220energia.ee

 

 

 

 

 

 

Uudised